Plaanideta plaan - minu Camino
1. päev – testime varustust ja oma piire
Teekond algas looduskaunist väikesest Baamonde linnast.
Esimesel päeval kompasin oma piire ning testisin varustust. Kuna jalutamist on väga palju, siis kõige tähtsamad on õiged jalanõud. Minul olid jalas Kira saapad, mis sobivad igal aastaajal palverännakule. Ei saa unustada ka matkakotti, mille mina ostsin alles Malagast. See peab olema piisavalt suur, kuhu mahub toit, vesi, varustus ja mis kõige tähtsam – ei väsitaks õlgu ja toestaks puusasid.
Läbisin 14 kilomeetrit muinasjutumetsa, mille läbimisel jõudsin linna Guiltriz, mis on tuntud oma mineraalvee spaa poolest.
2. päev – vann mäetipus
Kui peab valima kõige raskema päeva, siis auhinna saab teine päev – teekond Guitrizist Sobradosse.
Mind ootas ees 6 kraadi ja halastamatu paduvihm. Enne ei saa aru, kui võimas on loodus, kui ei seikle kõrgetel mäetippudel tuulikute ja elektrigeneraatorite kõrval ja samal ajal ei vala KIRA saabastest välja vett ning ei vääna pükse kuivemaks. Looduse rüpes tasuta vanniskäik. Loodus näitas end küljest, mille vastu ei aidanud ka parim varustus, ainult sihikindlus ja positiivsus.
Kui sihtlinnani oli jäänud 6 kilomeetrit, otsustasin teha väikese vahepeatuse pubis ja kostitada end mandlilikööriga, et kuidagi puhuda uuesti soe sisse. Pubi tualetis kuivatasin puhuri all pükse, sokke, pesu ning radikatel mütsi, saapaid ja pluusi ja mul oli peas vaid üks mõte – vot see on alles seiklus.
Pärast pikka rasket päeva otsustasime teha endale pika pai ja võtta hotellituba vanniga. Terve ruum muutus väga kiirelt minu isiklikuks kuivatusmajaks. Ma keerasin radiaatori kõige kõrgemale temperatuurile ja jäin silmapilk magama.
3. päev – vapralt edasi
Hommikuks oli vannitoaga hotellituba saanud niiskeks keldriks – olin kogemata radika kinni keeranud ning riided tilkusid. Väljas ootas kaks soojakraadi ja paduvihm. Imekombel olid KIRA saapad ööga kuivaks saanud ja vajalikud riideid kuivatasin fööniga pool tundi. Päevaks valmis!
Täie aususe juures minu suurimaks hirmuks, hoopis ilma asemel olid minu mõtted. Mis ma nendega peale hakkan, kui neid ei saa lihtsalt nupust välja lülitada? Aga Camino teekonna võlu ja olemus tegelikult seisnebki oma mõtetega üksi olemises isegi, kui see ei meeldi.
Päev oli lõpuks nii uskumatult mõnus. Loodus on imeline ning sain ka kingituseks vihmapilvede tagant sooja päikese. Kui käimas oli juba kolmas päev ja viies tund, siis sain eksootiliste eukalüptimetsade vahel aru, kui kodune on Hispaania idüll ja vaated. Inimene on kohanemisvõimeline loom.
Et saada täielik palverännaku kogemus, otsustasin nutiseadme kotisügavustesse panna ja lasta end juhtida kollastel noolekestel. Kui ma olin päikeseloojanguks jõudnud hoopis 12 kilomeetri kaugusele enda ööbimiskohast, panin kinni uue 2 kilomeetri kaugusel asuva majutuse, mis osutus veel lähemale Santiago de Compostela linnale. Milline õnnelik eksimine!
4. päev – kaks šokolaaditükki ja mandariin
Kuna jalad pole harjunud sellise kilometraažiga, siis mulle väga meeldis KIRA saabaste paelte laiemaks reguleerimise võimalus. Teekonna lõpp möödus päris kergelt, eriti tänu saabaste kergusele ja painduva tallale. Viimased kilomeetrid olid juba väga mõnusad!
Ja pikisilmi oodatud hetk saabus. Olin nagu reklaamklipis – õhtutuledes paistisSantiago de Compostela linn! Istusin mäe otsas pingile, kogusin end mandariini ja kahe šokolaaditükiga, suur naeratus näol hakkasin linna poole kõndima.
Kui ma jõudsin katedraali platsile, siis mind valdasid väga tugevad emotsioonid. Kõik minu ümber kadus ja jäi alles ainult mina ja mu mõtted. Võtsin oma matkakoti tooliks ja avasin oma märkmiku ning ütlesin välja kõik kirjapandud mõtted kõikvõimsa tundega.
Aitäh, kerged Kira saapad, mõnus matkakott ja imeline Hispaania loodus!
